Hobi

Tekst: Liana Allas

Fotod: Tanja erakogu

Kirja pandud: veebruar 2016

Sel päeval, kui me Tanjaga tema uuest, aastajagu meeli erutanud hobist räägime, on naisel seljataga jälle üks töötuba. Vaatamata mitmele magamata ööle poolteise aastase pisipoja tõttu, on Tanja täis rõõmu ja rahulolu: „Jaa, täna oli koolitus ja tore päev oli jälle, nii hea tunne on!” Tanja hääl ja kogu olemus on täis positiivset suhtumist. Kolme lapse ema on Elvas, oma elukohas, viinud läbi järjekordse töötoa huvilistele, keda paelub samuti korvide punumine vanadest ajalehtedest.

Kes siis on Tanja? Saame tuttavaks: Tatjana Pikas, 39 aastane pereema, kel 3 last: 15 aastane poeg, 10-ne tütar ja 1,5 aastane poeg. Ameti poolest paberitega õmbleja, aga töökoht, kuhu peale emapuhkust tagasi läheb, on bürootarvete kauplus. Tanja on seal juhataja. Varem on Tanja vabal ajal teinud erinevat käsitööd, kudunud sõrmikuid ja pitssalle. Viimasel ajal tegeleb korvipunumisega, millesse nakatus umbes aasta tagasi, ja paranemist loota ei ole, vähemalt esialgu mitte:

„Tegelikult oli see nii, et olin lapsega kodus. Ja nagu ikka, hommikul kohvi kõrvale väike Facebooki ring. Ja kuna ma olen ennast nendesse igasugustesse käsitöö gruppidesse kirja pannud, sest imetlen ja vaatan teiste töid, kuna mulle käsitöö väga meeldib, siis ma kunagi nägin ühte korvi. Ma küll kahjuks enam ei mäleta, kelle korv see oli, aga mul tekkis kohe uudishimu, et kuidas see tehtud on. Järelikult ma lugesin, et see on ajalehest tehtud korv. Mul elukaaslane on koju tellinud Postimehe, ma kohe vaatasin seda ajalehte virna ja mõtlesin, et ma olen kodus ja selliseid praktilisi neljakandilisi kaste ma saaks ju nii palju teha.”

Edasi räägib Tanja, et alustada ei osanud ta algul kuidagi. Hakkas internetist otsima, kuna üks tuttav oli soovitanud sisse trükkida inglisekeelseid sõnu, et äkki siis tuleb ette mingi materjal. Tanja leidiski üles. Vaatas YouTubist videosid ja hakkas vaikselt pusima. Päris mitu korvi sai niimoodi valmis, kuigi need olid kaugel sellest, milliseid Tanja praegu punub. Igal juhul oli algus tehtud, hing uue tegevuse poolt vallutatud: „Ma nakatusin sellesse täiesti üleöö, tegelikult ma ise ka ei usu seda.” Siis jõudis Tanjani info, et Facebookis on olemas selline grupp, mis paberist punujad kokku koondab. Punuhoolikute grupist sai Tanja abi ja nõuandeid, leidis mõttekaaslasi. Kõige rohkem meeldis talle, et näpunäited ja vastused küsimustele tulid peaaegu kohe, või noh, peaaegu kohe, igatahes väga kiiresti. Tanjale see sobis, sest tema kärsitu hing ei mallanud kaua oodata.

Lisaks toimus suvel punujate kokkutulek, kus targemad õpetasid rumalamaid või päris algajaid, samuti sai ise oma silmaga näha teiste töid. See ilus suvepäev mõttekaaslaste seltsis andis kõvasti juurde enesekindlust, Tanja jätkas omal käel: „Need korvid, mis ma teinud olen, on ikka täitsa minu, minu oma looming, minu käekiri. Võib-olla midagi vaatad teiste pealt, mingit värvide sobitamist, aga värvigamma tuleb ikka ka lõpuks kuskilt minu seest.”

Kui Tanja punuma hakkas, oli eesmärk endale koju saada sellised praktilised neljakandilised korvid. „Mida mul ikka ei ole. Kuidagi on nii läinud, et korvid leidsid endale omaniku. Ma kinkisin nad ära, sünnipäevadeks. Kuidagi juhtus nii, et oli järjest sünnipäevi, ja mina muudkui tegin korve. Aga nüüd ma hakkan tegema kandilisi korve, sest töötubades on ka huvilisi, ja ma lubasin neile.”

Mingitel koolitustel või kursustel Tanja ise käinud ei ole. Sellest hetkest, kui ta alustas, on see harrastus väga popiks muutunud, levinud, inimesed tunnevad huvi. Oktoobris-novembris mõtles Tanja, et ta teeb ühe töötoa ja kogu lugu. Inimesed küsisid, et kaua sa õpid, nüüd võiksid juba natuke teisi ka õpetada. Algajatele ta loomulikult näitabki, inimesed tahavad teha praktilisi asju. See on praegu läinud populaarseks ja see on hästi vahva. Ja mis eriti motiveerib – see on taaskasutus. Lisaks kodus olevatele ajalehetedele kulub natuke peitsi, natuke värvi ja loomulikult aega. Suuremat korvi teeb 5-6-7 tundi. Aga see on mõnus tegevus, suure mängumaaga - ei hakka igav.

Veel tõdeb Tanja, et rõõmu teeb iseenda arengu nägemine ja lõpptulemus. Iga korviga kasvab osavus, see annab juurde hoogu ja indu, et teeks veel ühe ja veel ühe ja ...

Kõigile siiski ei sobi punumine, ka seda on Tanja oma töötubasid tehes kogenud. Need huvilised on tulnud uudishimust, aga jõudnud äratundmisele, et neile ikka ei sobi punumine ning soovivad jääda pigem kudumise või keraamika juurde. Selle peab igaüks ise katsetamise ja proovimise teel välja selgitama.

Küsimusele, kui kaua tal punumise mõte algul lihtsalt peas keerles, vastas Tanja nii:

„Mina olen selline, kes mõtleb ja kohe peab saama, ma edasi niiväga ei lükka. Ma olen selline kärsitu ja kui mul tekkis küsimus, siis tahtsin ka kohe vastust. Need ma grupi kaudu ka sain. Aga kogu see korvipunumise oskus on tulnud suhteliselt kergelt, ilma erilise punnitamiseta.” Meelepärane tegevus tulebki kergelt.

Esimene korv, mille Tanja tegi, oli natuke kööbakas. Ta planeeris peas juba teist ja kolmandat, aga küsis ka elukaaslase arvamust. Ning kiidab meest ja lapsi, sest mõned korvid on pere koostöö. Tanja räägib veel, et kui elukaaslane ühte korvi kinkimiseks palus, oli see suurim kompliment mehelt, kes muidu on sellel alal suhteliselt tagasihoidlik.

Aeg-ajalt keerutab Tanja peas mõtet, kas punumisest võiks saada selline tegevus, mis leiva lauale toob. Kuigi teda oodatakse märtsis tagasi põhitööle ja korvipunumisest elatumine tekitab kahtlusi, tunneb Tanja, et ta siiski vaikselt mõtleb sellele. Ta usub, et punumisest võib saada lisatöö, lisasissetuleku allikaks, kuna ta ei suudagi ilma punumata lihtsalt olla, et ongi natuke nagu punuhoolik. Mingi aeg tagasi sai Tanja ühe ettepaneku tellimuse osas ning see tekitas mõtteid edasise suunas. Natuke kardab ta seda, et tekib rutiin ja igatsus töökaaslaste järgi. Ning kardab ka tegemise rõõmu kaotamist kui peab hakkama looma masstoodangut või kellegi tellimust täitma. Samas oleks ta iseenda aja peremees. Ja saaks teha ikka ka selliseid, nagu tuju parasjagu on. Tanja on seda tüüpi inimene, kes ei suuda teha kogu aeg ühesugust asja. Punumine on niipaljude võimalustega, seepärast vist paelubki, seal on nii palju võimalusi, et lihtsalt ei saa ära tüdineda. Loovus on Tanja endasse haaranud, ta tõesti naudib seda ja teeb suure rõõmuga. Ning on õnnelik, et sellise hobi enda jaoks leidis.

5 SOOVITUST PABERIPUNUMISE HUVILISTELE